kaidoloor

Kui me oleks vara üles tõusnud oleks olnud varajane äratus. Selle asemel põõnasime tuhaklibul, mis oli üllatavalt pehme küljealune. Umbes kilomeetri kaugusel tõusis auru, aga õnneks suutsime säilitada rahu: pakkisime kiiruga oma telklaagri kokku ja kihutasime Gullfossi juga pildistama. Gullfoss oli sealsamas, kust ta meist eelmisel õhtul maha jäi. Klõpsud-videod tehtud võtsime asimuudi liustikule Langjökull. Asimuut sinna oli pikk, käänuline ja tolmune, mis andis võimaluse Ford F350 Super Duty 7,3l nelivedu proovida. Tee lõpus proovisime ka jõe ületamist ja raskeid tõuse. Edukalt.

Langjökull oli tiba porine aga see-eest suur. Natuke oli järve ja siis koskede kaskaad. Jürgen viskus kiiresti kõhuli maha ja selgus, et maapind oli soe. Nõnda lahendasimegi kliima soojenemise saladuse.

Põhimõtteliselt sõitsime läbi saare, lõunast põhja, mööda 35ndat maanteed. Seda teed pole sõiduautoga mõtet läbida. Maastik meie ümber oli nagu kivikõrb ja täiesti elutu, kui mõned turistid (ja juristid) välja arvata.

Järgmine tähelepanuväärne peatuspunkt oli Hveravellir: kuumaveeallikad ja lõuna (juba teine supp sellel päeval). Sellised loomulikud kuumaveeallikad kuluksid ka Eestisse marjaks ära.

Kuna me olime kalli raha eest suure auto üürinud, siis ei lasknud me sellel niisama seista ja kütsime edasi Bakkaflötti, mis oli üks tore koht. Maja kolmele oli u. 18 000 kohalikku. Kohale jõudsime umbes kaheksa paiku, nii et raftingu pidime edasi lükkama järgmiseks Islandi-reisiks. Selle asemel sõime kuningliku õhtusöögi (sh. siis kolmas supp) ja vedelesime hulga aega hot pot'is. Tegime tutvust seltskonna viienda liikme hr. Herbert Livikoga. Herbert oli üks kibe vanamees ja peavalu tekitav. Ilus vaade oli. Vihm hakkas järgi andma.

-- Sent from my Palm Pre